silve(R)paju

2011-05-01T05:33:00.000-07:00

2010-08-12T10:42:00.001-07:00

Hei kolisime!
http://nbluuleuudised.wordpress.com/

tule külla!

Algus= lõpp

2010-08-06T06:51:00.000-07:00

Jupats oli jätnud aknalauale raamatu, millel seisis allakriipsutatult: "Algus ja lõpp on sama, ainult tõlgendamine on erinev."

Nad läksid Niiu- Jorki. "Parketikõrb," mõtles Juuri vaadates kuiva elutust. Võtsid isegi Yorkshire´i terjeri maale kaasa. Juuri läks oaasi juurde, aknalaua peale vahtima, kuidas igasugused pisikesed sibinad pirisesid millegi üle. Üks lapsuliblikas jõllitas Juurit. Kui läbitungimatud on liblika silmad. Oh, isegi pirinate sisse ei näe. Juuri on korduvalt püüdnud näha silmadest kaugemale, poolkerade sisse. Täiesti tulutult. Ta on isegi peksa saanud üksainiti silmitsemise pärast. Ja ilmselt on ta püstitanud iseenda peeglisse vahtimise maailmarekordi: 16h. Enda sisse ei ole ta päriselt näinud.

Kuid unes näeb ta selgemini. Unes on ta istunud tunde silmade taga, kuskil kõrgemal ajukääru künkal. Tegevust ikka leidub. Vahel leiab ta end kõige kaootilisemast sopist ja vaatab, kuidas mustmiljon mõtet üksteise otsa põrkuvad. Pööraselt. Mõni läheb neist katki ka ja kildudest oksüdeerub uusi. Kui Juuril hästi läheb, leiab ta koha, kus on kõige õnnelikumad mõtted. Siis ta laseb need endast mitmekordselt läbi, et tekiks mõnus joovastus.

Selline on Juuri. Kuid täna tundis Juuri, et ta ei olegi üksi kodus. Midagi oli teisiti. Keegi nagu oli veel. Ta silmad välkusid siia-sinna ja jõudsid ringi, ruudu või ristkülikuna ikka selle igavalt ehtsa õlilambini, mille Anna Indiast tõi. No, teate küll, täpselt selline nagu Aladdini multikas. Muiates ja omaette nalja tehes hüüdis Juuri: "Hei, Džinn, näita ennast, kui sa mees oled." Muidugi mõista ei ilmunud kedagi Juuri ette.

Ta vahetas ära oma tüdimuseriided rõõmsamate vastu ja läks linna peale, et veenduda ega ometi midagi muutunud ei ole. "Oh, kui juba minagi endaga kuhugi välja jõudnud pole, kuidas siis selline hiigelelukas nagu linn paari päevaga uut saab juurde tekitada, " mõtles Juuri. Juuri juurdles, kas ta siis ei olegi muutunud või ei ole ta seda tähele pannud. Juuri süngus ja ehitas tõrjuva mulli ümber enda. Raekoda oli uue kella saanud.

Ringkäik tehtud, sättis Juuri end magama. See oli ta parim osa ööpäevast. Unes rändas ta jälle silmadest kaugemale. Uuesti kangastus seesama teistsugune tunne, mida Juuri tundis hommikul. Reaalses elus parketikõrbes. Jah, tema tähelepanu keskusesse, mõistuse fuajeesse oli ilmunud mingi sinine, ähmane tegelane, sulgedega tutimüts väikse peakühmu otsas. Piiksuva kõrinaga küsis ilmutis: "Mida sa täna siit otsid?". Juuri vastas mõtlemata ja kindlameelselt: "Ma otsin oma elu suurimat muutust ja tahan seda veel kord läbi kogeda." Mittemidagiütlev irve pärani silmades juhatati Juuri mõistuse ja tunnete tasandi vahepealsesse mineviku koridori esimesele korrusele.

Seal oli piinakamber. Juuri koges vastu tahtmist emaüsast sündimist kaheksa korda läbi. Ta peaaegu tajus reaalselt kogu seda muljumist ja jõukatsumusi.

Hommikuks oli viimane parketikõrbe imetaja surnud. Teadmata põhjusel. Vaikselt magades.

2010-08-06T06:10:00.000-07:00

Jumal küll! Ei, mitte Jumal. Kurat küll. Kuradi eest, Jumala pärast. Jumalikult patune saatana tall. Kahepooluseline. Jah, inimene. Sina ka. Viimne kui üks. Kui lähed, siis tuled. Kui tuled, siis lähed.
Seebiooper. Grandioossed sipelgad pükstes siplemas. Grandioosne lord kahe usuga: Jumalasse ja kuradisse. Selline sa oled. Ise ka ei tea, mida tahad.

2010-08-01T03:50:00.000-07:00

järg....esimene osa allpool

Katjusha voolab põletava kirega kurgust alla. Tegelikult on Katjusha väga salakaval. Alguses oli temaga hea. Enam ei ole hea, aga ilma enam ei saa. Näe, sinised kiilid tiirlevad pea ümber. Üks neist on ilus nagu haldjas. Püüan kätte saada, lipsab minema. Mis ma tast ikka purki panen, kaotab veel end ära. Mõtle, kui olekski selline tiivuline naine. Ei saaks lõa otsa pannagi, vupsab minema. Aga mis seals enam päris naist. Vanust ka juba, tükki 45. Süda jupsib vahest. Teeb mingi veidra löögi kuskil. Ükskord läksin perearsti juurde, see arvas, et pean Katjusha maha jätma. Agas kuidas sa jätad kedagi maha, matad maha- kuigi ta ei ole isegi surnud. Ja kui Katjusha ise ka ei taha maha jätta, leiab sind vahepeal ise üles. Tegelikult mulle Katjusha meeldib, vahest ta sosistab mulle iseäralikke asju, et hirnu end herneks. Ja kui enam herneks hirnuda ei suuda, lähen Herne poodi. Aga ega ma niisama tühja ei vedele päevast-päeva. Eile ma koristasin tuba. Ma koristan ikka tihti oma tuba. Mingi sädelev tolm on toas tihtipeale- haldjatolm. Enamik inimesi ei usu haldjatesse. Mina näen neid peaaegu iga päev. Vahepeal, kui neid palju on, ajab see mind närvi. Siis ma löön tänaval pudeleid vastu äärekive. Kodus on lihtsam, siis võtan Diazepami.
Ma ei ole tegelikult halb inimene. Paljud naised tõrelevad minuga. Vahepeal ma mõtlen, et äkki nad on kadedad Katjusha peale või minu peale või kes seda teab. Võibolla ma tundun olevat nagu need tüütud haldjad, kes pea ümber tiirlevad. Aga ometi olen ma ammu juba lõpetanud teiste juures sumisemise. Ma olen tõesti kiindunud Katjushasse, ta ei tõrele vähemalt ja ei nääguta.

2010-07-29T01:07:00.000-07:00

Võtsin paar diazepami sisse. Kollane liblikas istus akna peal. Ajas närvi, vahtis otsa oma jäleda tõugunäoga. Peale selle keerles ringi ka veel. Raputasin end karusselilt maha. Leidsin külmkapi üles. Tore lugu. Üks kuivanud juustutükk hommikusöögiks. see diazepam tegi liiga tuimaks. Võtan paar kofeiinitabletti-neid mul õnneks veel on. Riidekapis on jälle orkaan käinud. Panen täna oma punase kombinesooni selga, sobib mu kofeiiniseisundiga. Punane kepp ka kaasa. Oo imetlust, Johnny Casanova. Mh, sinised silmaalused tuleb ära peita. Siin nad ongi, mu põrnikaprillid. Teen õige kepijooksu herne poeni, saab mõnusa jume.
Karolina on tööl, täiesti rebitav paber. Mul ei ole täna ema kodus, vist. Läks Mallega juttu rääkima ( st ta on poole ööni seal). Kutsuks Karoliina kuhugi, kuhugi, kuhugi... Ah, Katjusha on parem kraam. Täna saab isegi pealekat....jõhvikamahla- vitamiini ( tervislikult peab toituma). Üleeile oli vahupidu, leidsin maast kõva saagi. Jala tõmbas krampi selle jooksuga, peaks rohkem trenni tegema... Homme...

2010-07-29T00:29:00.000-07:00

Kuumas bussis on vaja külma närvi ja mediteerimisoskust. (Tähepoiss)

2010-07-26T14:50:00.000-07:00

Noh tsau vanamees.
Esiteks: võta vabalt. Keegi pole sinu parooliga sisse loginud.See olen mina..sina noh.
Ausalt täna läksime küll kergelt öeldes natuke liiale.
Mul on kuri tunne, et homme sa täna õhtust midagi ei mäleta. Nii, et siia väikesed vihjed puzzle jaoks.
1) tegin poognasse sulle konto. parool on: (vihje: vanaema lemmikloom)
2) katsetasin natuke enda viimist teise mõtte tasandi peale..no ei tea. reaalne ikkagi.
3) Praegu sa oled Sipelga pool, magad tema toas ,sest L. toas on 2 vaablast.

Ps. kodus sügavkülmas on jäätist. (sipelgas tõi)

Armasta armu alguses

2010-07-26T14:02:00.000-07:00

Armastus on kõige efektiivsem psühhoteraapia.

2010-07-26T13:55:00.000-07:00

2010-07-26T13:53:00.003-07:00

2010-07-26T13:49:00.001-07:00

2010-07-26T13:42:00.001-07:00

2010-07-26T13:41:00.001-07:00

Berliin

2010-07-17T23:13:00.000-07:00

Hakka nüüd kirjutama! Vaatan bussiaknast välja ja käratan oma kalli armatuurlaua peale, et ta pole mulle ikka veel inspiratsiooni andnud. Kuraat! Väike süütu libu. valetaja, petis, murdvaras- sa varastasid ära mu küünetangid, millega lõikasin läbi heegeldatud püünised, kuhu olin aheldanud südame. Debiilne vähemõistuslik lipitseja. Sina, kes imesid tolmuimejaga välja minu silmamunad, jah sellesamusega, millega tegid kaelale maasikad.

"Sa kuulud mahakandmisele! Jaa, täpselt sina! " ütleb bussijuht saksa keeles prantsuse aktsendiga. Kuna jalg oli viimasest kirjutamisest veel paistes, pidi mind tõepoolest bussist maha kandma. Bussijuht vahtis mind nagu pooletoobist, kes arvab, et armatuurlaual on hing.
Bussijuht oli imetlusväärne oma koolnuvalge näo ja süsimustade juustega. Ta teadis vist juba alguses, et olen paganausklik põline metslane, mitte nagu need ülesvorbitud smokinguga täispuhutud kastielajad.

Aga see bussist mahakandja sametist printsi pükstega on täielikult, usu mind, TÄIELIKULT PEAST LOLL. Vean kihla, et tema intelligensti kõrghetk oli see, kui ta suutis kokku lugeda enda varbad. Kokku oli 7+1, väike tilulilu imelikult rippumas jalalaba otsas.

Mõttetegevus on valus! Päästke mind sellest. Ainuõige deviis, idiootsuse revolutsioon. Jah, siin Berliinis. Võtame seest värvi maha, et jääb valge. Tabula rasa. Unustame tähed. Kõik, viimse kui ühe. Et siis uuesti avastada.
Alustame lindude keelest, lihtsamast laulust. Et kaotada geniaalne lollus. Keeruline dialektika. Süstematiseeritud üksikasjalikkus.

Nii jõudsin kohale. Siin on nii ilus, valge suur õu pehmete seintega. Võin öelda, et mul on totaalselt erinev elu varajasemast- mul on siin sõber. Täitsa minu oma. Me mängime iga päev koos. Võin talle iga kord uue nime, näo, tegelaskuju välja mõelda : kord on ta 43 a. sarivägistajast õrnahingeline luuletaja, kord kollakas- roosa mesilane, siis aga minu aristokraadist lihane emane. "Igor mez," ütleb ta, "söö nüüd need kommid ära homme mängime uuesti." "Aga ma tahan veel selle koolnunäoga bussijuhiga mängida," ütles poiss vististi lihtsalt selleks, et tunda oma sõna võimu. Vanemakarmi pilku nähes, ronis ta aga sõnakuulekalt voodisse ja nägi unes kasetohust lõngajuppi.

Samal ajal Berliini sipelgate sfääris. "Kuule, jookseme võidu selle kõrvaga basseini juurde.Seal vist on midagi head sees."3 sekundit hiljem jäi kõrvast järele kullaotsijatest pungil mahajäetud lauluviise.

Inspiratsiooni andev valge leht

2010-07-14T02:47:00.000-07:00

Ma vaatan sinu silmadesse. Ainus, mida ma neis näen on see puhas valge. See valge, kuhu oleks nii hea kirjutada. Ma kirjutaksin su silmavalgetesse, et ma pole kunagi sinule kuulunud. See et, sa täitsid mind söögi, nälja ja teadmatusega. Meil võisid olla närimata leivad ühes kapis. Kuid. Ma kuulun ainult endale. Ma tahaksin haaknõelaga katki käristada su hingehaavad. Pärast läheme koos mere äärde. Sinul on pisarad silmas. Nendes samades, kuhu ma olen kirjutanud. Nii hea, et kirjutasin mälukindla, kustumatu sulepeaga. Me viskame haaknõela merre. Korraks sa vakatad ja muutud näostki paberivalgeks. Seejärel purskud sa ebaloomulikult kõva häälega naerma, et isegi kajakad jäävad vait, justnagu peaksid samuti haaknõela matuseid.

Peatu hetkeks. Hinga. Hinga uuesti endast välja. Nüüd karje enda sisse. Mida sa tunned? MIDA SA TEGELIKULT TUNNED? (karjudes).

Ma tunnen ennast sodituna. Ma olen täis kirjutatud kedagi teist. Ma ei ole mina. Ma olen sina. Sa oled mind täis kirjutanud. Punaselt kollaselt mustvalgelt. Imeliselt piinlen kui pitkid mu hinge.

Jah, sa oled mina. Nagu väike kutsikas, kes ise mõtlemata kopeerib oma ema. Sa oled mina, sest iseolemine nõuab julgust.

Koopiamasinate revolutsioon. Copy paste x 3. Milleks? Massipsühhoos. Indiviid või asi. Universiid. Igale poole kõlbab. Sügavalt mitte millekski. Nüüdsest puhastan oma silmavalgeid kasvõi eluaeg. Aga ma saan. Ma saan unikaalseks indiviidiks.

2010-07-03T07:57:00.000-07:00

Mulle meeldib kui naise seelikuid kannavad!

2010-07-01T06:01:00.000-07:00

Lugematute lugudega viirastunud kohad
kivinäoga gurud
lillelapsed murul
satanismi harud
väikesed lapsearud
vanema torinad
kodutu korinad
ikka on nähtud õnne
säravsilmseid põnne
armastuse kevadet
siin ja seal vahel
selle ja tolle juures
ning isegi surnukuuris
siis kui kuuri polnud
hoopis kasemets olnud
kus Kati hommikuti laulis
enne kui vanatoi teda naidis
nüüd Kati laulis salaja
see laulmine magusama maiguga
oma lalisevale maimule
enne kui vanatoi koju tuli
õnn ja valu hetkeline uni
vanatoi ükskord ära suri
haudvaikuse helil
magus muie huulil.

2010-06-22T09:42:00.000-07:00

Ma ei saa aru. Ma ei saa aru kätte. Ma ei saa aru, kus ma oma aru jätsin ! Arusaajad on imelikud......imelised inimesed. Enda aru kõrval on nad võimelised ka teiste arusid püüdma ja pähe toimetama.

2010-06-22T07:12:00.001-07:00

Ma heegeldan päikese su kapuutsiäärele, et saaksid selle pähe tõmmata!

2010-06-22T07:11:00.001-07:00

Ma usun, et kuulen su mõtteid- ma armastan, armastan ,armastan Sind.
Kuid mina sind ei armasta, armastan ennast põletava nartsissuse kirega. Ma usun aga, et sina armastad mind. Ma olen jumal, pika kaela ja kõige täiuslikuma laubaga. Kui sa tunned end nüüd mahajäetuna, õpi end armastama.
Püüa armastada oma madalt laupa, kitsaid suunurki ja töntsakaid jalgu.
Kas see on halb, et minu füüsiline välimus ei vasta Sinu määratletud kriteeriumitele. Kas ma peaksin tükkideks vägistama oma hinge, maha müüma kogu enda maise vara ja minema iluoperatsioonile lihtsalt selleks ,et sa ihaldaksid mind sama palju kui röövloom ihaldab oma saaki.
Ma olen osa sinu energiast, osa kõikide energiast. Keha toitub toidust, energia armastusest. Armastus on peaelektrijaam, ilma armastuseta ei sünni enam energiat. Kui sa ei armasta oma oma algenergiat, mis on sinu keha sees, siis ei saa sa armastada ka teisi energiaid.
Mõtle! Kui sa ennast armastuse pistikupessa ei vajuta, ei saa ka mina seda teha. Jaaa, ma olen Jumal, kuid mitte sinu jumal.
Mul pole kombeks mõelda- mõttetegevus on valus. Elu on ennekõike mõeldud tunnete mitte külmalt faktidel põhineva arutelu jaoks. Ja pealegi ära usu mitte kedagi. Kaasaarvatud ennast. Meile valetatakse kümneid tuhandeid kordi päevas nii,et me isegi ei tee vahet tegelikkusel ja valel. Ainult siis kui lülitad enda aju täielikult välja saad osa Tõest. Milleks on tingimusteta armastus.
Ajuks nimetan ma seda vastikut türanni , kes valitseb su tundmise üle. Muidugi hingamine ja nägemine jäta alles, nendeta ei saa elda ega tunda.
Kõige pealt aluta nuusutamisest, silmad kinni ( ära kasuta teisi tundeaistinguid) Kõige lõpuks vaata ümber ringi. Ja siis astu. Meelega, mitte mõttega!

Tehtud!

2010-06-20T01:22:00.000-07:00

Meeletud meelekohad
luitunult muru kohal
päike veab kõrgelt
kohtlen sind targalt
juhuslikult hooman midagi
ehk mõnda meeleridagi
sassis tubade vahel
vasaku poolkuu sopistisel
kaht korrapärast lauserida
peituläinud meeleilu
sinu kerglases ihus.

2010-06-02T00:41:00.000-07:00

Hooman hommikul hoolimist
imetlen ilma imeta
näen nõmmeneidusid
geograafiliselt gruuvimas
ulun uuesti uulitsal
südamest sositamas.

2010-06-02T00:40:00.000-07:00

Lase minust üle
lodeval ajal
tassi mind süles
siis viska maha
siiski õrnalt.

Sind tundes
sööd sa ikka porgandeid peenralt
ja kiidad mu imelisi kokaandeid
nagu ma oleks ise need porgandid teinud

Viska mind maha
Nagu sa viskad porgandipealseid kompostihunnikusse
Loobi mulle rumalaid sõnu
et läheksin vihast keema
Siis võta mind kirglikult
nagu ei kunagi varem.

Sina oled aga jumaldavalt lodev
lodevas, laisas, kireta ilmas.

2010-06-02T00:32:00.000-07:00

Täna oli jälle see tavaline päev. Mu mõttekatked jõudsid kõik ringina sinu juurde tagasi. See oligi vist päeva parim aeg.
Õhtul ma nägin sind. Ja kõik oli samamoodi nagu eelmine nädal. Nagu kõik need korrad alates sellest, kuima sind esimest korda kirjandusklubis nägin. Ainult südametoonide sagedus on tõusnud ja minu pinge sinu juures on kasvanud peaaegu plahvatusohtlikuks raevuks. Aga ma ei tohi kõike välja paisata, see oleks ju naeruväärne. Mina olen see, kelle pärast nad on arust ära. Aga nad ei ole sina. Ma ei talu, kuidas su metsavärvi silmad vaatavad teravalt mulle otsa, minu sisse, minust läbi ja peatuvad mu selja taga luhal. See ainitine pilk mu suunas närvi, sest ma tean, sa ei vaata mind. Vahepeal ma mõtlen, et mind võibolla pole olemaski. Vähemalt mitte sinu jaoks. Mõtle, kui ma oleksin koos sinuga ainukene inimene maailmas. Kas sa siis näeksid mind? Me võiks koos aasadel joosta, meid ei kammitseks enam neli seina ja kirjandusklubi pealik. Ma teeksin kõik, mis sa soovid, mu haldjas. Praegu aga pean taluma seda, kuidas su pupillid jooksevad kuskil võsas ringi. Mind ajab ka see närvi, et su juuksed on alati ise suunas sassi, riided aeg-ajalt kortsus ja nahk on juba männitüve värvi, kuigi esimene päike paistis alles eile. Juustes on metsaträni vahel, näiteks mõni kuuseokas või rohulible ja kingad on sul tihti porised. Mind vihastab nii väga, et ma ei tea, kus sa käid ja kellega oled. Sa oled alati rahulik ja viisakas minuga. Sellepärast vihkan ma sind veel kõige rohkem. Ma näen küll, kuidas sa teistega ennastunustavalt naerad oma linnukõlalist tämbrit. Minuga ei naera sa kunagi, kuigi ma olen sulle oma parimaid nalju rääkinud. Kui sa naeradki vahepeal minuga, siis viisakusest. Aga see ei ole naer, see on irvitamine. Kõigele vaatamata oled sa kõige võluvam olend.

2010-06-01T23:56:00.000-07:00

Suurte silmadega hirm
käib öösel ringi
ärkab loojangul hilja
nakatades hingi

Poeb sulle naha vahele
tunned kuis sisemus väriseb
kuigi naha vahel on ainult kole
väike hirm, kes samuti väriseb.

2010-06-01T23:54:00.000-07:00

Konks on siin peajagu merepõhjas
Ja kaladest täielikult paljas
On raske kui kalu on isegi näha
kuid ujuvad ees, kõrval ja taga
Me võime teha küll julgeid katsetusi
püüda suuri mõtteujutlusi
aga kui kannatus kannatab
võib püüda planktonit
ja tegudesse ronida
pesu pesta, koristada, rohida?

2010-06-01T23:49:00.000-07:00

Ma leegitsen ühes
sinu sõnade rägastikuga
toorpuidust näod
lähevad kaotsi
sinu sõnade taga

Kuigi ilmalind sosistab
tänavapinkidel istuvad näod
on mu mõtteis sahistanud
kuid millal, miks ja kus?
sellest mälus tühjad vaod

2010-05-17T12:33:00.000-07:00

Vargsi virguvad vanamehe vaevatud silmad
Nagu vastsündinul vaikselt siia ilma
maalima maailma
värvid on samad
toonid on teised
omatahtsi ootama
omatahtsi ootama
vanamees vist ootab surma
kartusega ootab
vastsündinu ootab ka
virgumist, ema, lutti
midagi ikka ootab-
ootus-lootusega risti-põiki-sega-summa paisatud
Alati ootus - see kripeldav siplegas

2010-05-13T05:56:00.001-07:00

2010-05-13T03:03:00.000-07:00

Vaimustun-
hõljun kehast kõrgemale.
Väreledes hingetukseist.
Suu kramplikult kinni,
et mitte sügavalt joovastuda-
kaotaks ümbritseva.
Laseks hammastega lahti ahela,
mis mind hingega köidab
ega suudaks kiirelt realiseerida
mõtteid analüüsida,
et olla valmis millekski.

2010-05-13T03:00:00.000-07:00

Oodatud saabub
kõige ootamatumalt, kuid ta naaseb.
sest on oodatud.
Kuidas võinuks olla teisiti
- plaanitud, krohvitud, kammitud.
Tagantjärgi mõtlen
nii vist oligi ilusam, puhtam ja parem.

2010-05-13T02:58:00.001-07:00

Heledas pimendab
kõikvõimatu
võimalikuks saab
aeg-ajalt
kõikvõimast mängides.

2010-05-13T02:56:00.000-07:00

Ümarakujulised kevadnäod
nurgelise ninaga
vaatavad taeva poole
lumelohukesi asendavad
naerulohukused
sissepoole kaardu.
Muusik võtab talve seljast-
liiga soe on.

2010-05-13T02:54:00.000-07:00

Pilkane pimedus
heledasuline helgesuline
armastuse narrid oleme kõik.
Mure lõpeb seal, kus armastus algab.
vesirattana õõtsuvad tiivulised.
Võõraste sulgedega ehitud põdrad
pääsu punus pesa
Vastsündinud kitse jalad.
chemistry of passion.
Mida teha ühe hunniku saamatusega?

.

2010-05-13T02:50:00.000-07:00

Viin oma kohtumised
vildakalt valudesse...
Valu on vahepeal siingi
ja õnneks ei talu puuri
niriseb aeglaselt silmist välja
rõõmustki osa voolab välja

Ja tõuseb kõrgemale
kergem, vabanenum vaimuvalu
Osa MINUST voolanud välja

2010-05-13T02:35:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=MaYh-KN94Ko

Love is all we need!

2010-05-13T02:24:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=8LfUvi1bof8
Midagi head hingele!

Oma risti pead sa ise kaelas kandma

2010-05-13T02:15:00.001-07:00

Hilja õhtu. On kuulda ainult Nataša õllekurinaid, 2 tühja pudelit vedelevad maas. Palju polegi vaja enam juua, et armuda maailma. Äkitselt tüdruk võpatab, ta ees istub neoonkollase riietusega mustade prillidega vanamees, roosa rihma otsas valge kass. Korraga tõuseb ta püsti, ajab käed laiali, tema käed on punased ja kondised. Ilmselt külmast, mõtleb tüdruk. Trikotaazist neoonkollane kombinesioon -30 kraadises pakases. Kohati meenutab ta kaasajastatud Vitruviuse meest. Või siiski mitte. Jalad on tihedasti koos.
Kuid midagi erilist temas siiski on. Sa võid arvata,et ta on ideaalne kombinatsioon karmi mehelikkuse ja naiseliku õrnuse vahel. Ja just sel hetkel kui ta silmad suleb ja õnnistab püha Cupidot, kes neid kokku viis, midagi juhtub. Silmi avades on tema armsam tundmatuseni muutunud.
Koletis- elav Hitler seisab sinu ees! See ei ole ju kaasaja mees, me ei käi niimoodi. Rõhutatul tungival häälel ütleb ta tüdrukule. Oma risti pead sa kandma südame kohal, kaelas. Aga mitte ainult- Sa pead tundma seda oma südames nagu noatera. See peab tulema eelkõige sinu seest, sinu rist. Ning välja purskuma ka sinu välises kehas. Ja see peab sul meeles püsima. See rist nagu noatera sinu südames, see on valus, aga viib sind edasi.
Nüüd on sul kaks valikut: Sa kas vaatad kogu oma valule ja hirmule sügavalt silma sisse, tänad teda, et ta tuli Sind õpetama ning palud tal lahkuda.Või avad veel ühe õlle pudeli. Õlle kork kukkus põrandale. Nataša pani pudeli suu huultele, kuid ühtäkki nägi neiu jumalikku valgust- päike hakkas tõusma kuu tänavalt vahipataljoni kohalt. Mees kogu oma varustusega oli ühtäkki kadunud. Väljas on jumalikult külm, mõtles tüdruk. Mees oli siiski liiga tõeline , et olla väljamõeldud. Tüdruk hoidis risti koju jalutades oma peos- rinna peal, südame kohal, muutus ta jääkülmaks. See oli nagu jäätunud ukselink (teate küll mida ma mõtlen?!)
Või kas ikka tead kui valus on kui terve sinu süda jäätub ühe hetkega? Tunda kuidas pisarad põskedel jäätuvad.
Vaevalt!
Ta ei suutnud ümbritsevat enam tajuda, õigupoolest välismaailma polnudki enam. Oli ainult jäätunud keha, ning appikarje, mis kajas kiskil sügaval südames. Hingamine muutus raskemaks. Kõik muutus udusemaks..
Hommikul ärgates oli kõik peaaegu meelest pühitud, kuigi see ei olnud unustamist väärt. Vaid kõige muu kõrval tähtsusetu mehe väline veidrus seisis silmade ees nagu luupainaja.